Lehed

20080222

Kapist välja

Kunagi, kui ma olin veel väikene mees,
olin haiglas, Rakvere haiglas, kopsupõletikuga
(hiljem leiti veel põskkoopapõletik ka, vist,
aga torkima õnneks ei hakatud...),
ja lastepalati kõrvalvoodis oli poiss,
kes rääkis sellest, kui nutikas laps ta oli,
kui nimetas õhukaablites aegajalt olevaid silmuseid
(ülesandega kaabli paisumist-kokkutõmbumist tasakaalustada)
kaabli pardakompuutriteks.
Arvestades, mis aasta siis oli,
ja kui kaua oli siinkandis pardakompuutritega autosid olnud,
ja kui vana ta siis ise oli,
ei olnud ta ilmselt sugugi mitte tark laps
vaid pigem veidi aeglasevõitu varateismeline.
Aga mitte temast ei tahtnud ma täna rääkida.

Inimesel on ka omamoodi pardakompuuter,
mis reguleerib
vere veesisaldust,
hemoglobiini,
vererõhku,
kaltsiumit-fosforit,
naatriumi-kaaliumi tasakaalu,
glükoosi,
veremürkide puhastamist,
happe-aluse tasakaalu.
Põhimõtteliselt.
Õnneks on neid kompuutreid kaks.
Piisavalt, et kui neist veerand töötab,
siis veab organism ikkagi kuidagi välja.

Pikk jutt lühikeseks,
aasta tagasi,
veebruarikuu kahekümne kolmandal päeval,
kahetuhandeseitsmendal aastal,
leiti mu neerud mittekõlbulikud olevat.
Ei filtreeri mürke.
Ei tooda hemoglobiini tarbeks vajalikku hormooni
(EPO, seesama, mida dopinguks kasutatakse...).
Ei hoia vererõhku kontrolli all
(kõrgeim mõõdetud ülemine rõhk 225...).
Krooniline neerupuudulikkus,
ühesõnaga.
Või seesamunegi, kahe.

Nii ma siis olengi -
ootan kõnet,
haiglast,
teatega, et keegi, kusagil
on jälle surma saanud
ja et tema neer on sobiv varuosadeks
ja parajasti kõige sobivam
just minu näitajatega.

Ootan kõnet,
puhastan verd teistel meetoditel.
Iga öö, mitu tundi.
Lisavooliku kaudu,
mis läbi kõhukelme viidud.
Aurupunk, nagu öeldud.
Süstin hormooni,
mille eest suusatajaid liistule tõmmatakse.
Ja hommikusöögiks söön peotäie tablette.

Miks ma sellest räägin ?
Tont seda teab.
Vast seepärast, et
need vähesed lugejad,
kes mul on,
teaksid, kellega tegu.
Ja et nad ei unustaks,
elu on täpselt nii pikk või lühike,
kui pikaks või lühikeseks me ta vaatame.

12 kommentaari:

Delorez ütles ...

Ei saagi enam aru, kas on mõistlikum elada nii, et miski on alati pooleli ja miski on alati plaanis, või elada nii, et midagi pole pooleli ja kõik toimub spontaanselt.

Ma olen kohutavalt kehv kohaneja - mul läks pool aastat, et suuta jõuda päevani, kus ma iga minut selle olukorra peale ei mõelnud. Ja veel mitu kuud, et aru saada, et mu enda krooniline tõbi paneb mu seisu, kus ma ei saagi pidevalt teise inimese heaolule mõelda. Ja nii me siis oleme, ootame kõnet, ootame imet, ootame kevadet, ootame eneseületust.. ja oleme haiged.

Isegi meie kass tundis ühel hetkel, et ta ei sulandu seltskonda, ja üritas oma ajusid välja mädandada, aga me, sunnikud, saime jaole. Nüüd on ta juba pikemat aega tuutuga kass ja tunneb ennast loodetavasti meie seltsis hästi.

higgins ütles ...

Soovin teile mõlemale tervist, jõudu ja vastupidavust. =)

Ramloff ütles ...

Ma ei oskagi midagi muud öelda, et hoian sulle mõttes pöialt, et peaksid vastu.

kukupai ütles ...

Tean seda olukorda - oota kellegi õnnetust, et saaks oma elu jätkata. Soovin vastupidamist, dialüüs on ju lõppude lõpuks veel tüütavam. Aga siiani oled tubli olnud küll.

Shadow ütles ...

Ära arva, et sind on unustatud, üldsegi mitte, Higginsi kaudu hoian sul kogu aeg silma peal.

Mul oli endal umbes sama seis seitsmeaastasena. Üks neer ei töötanud sünnist saati, mädanes ise ja mädandas teist. Õnneks mingeid füüsilisi vaevusi polnud ja selles vanuses ei taipa ka olukorra kogu tõsidust. Ainult kuude kaupa haiglas vedelda oli piin. Noh, ma arvan, et toimuva iseloomustamiseks piisab faktist, et analüüsivastustele kirjutati leukotsüütide arvuks 'lugematu hulk'. Polnud ka pärast operatsiooni asi eriti parem, aga õnneks seisis raviarst mu eest süle ja seljaga (saatuse imelik koputus, esimest korda lastehaiglasse sattudes juhtusin mitte uroloogi, vaid kardioloogi palatisse ja tema minuga need tubli kaheksa aastat mässaski, kaldun arvama, et paremini kui enamus urolooge asjaks oleks olnud ja neerusiirdamistega oli kolmkümmend viis aastat tagasi tead ise kah kuidas...) ning tema tõi mängu ühe asja, millest Eestimaal ma pole kohanud aastakümneid kõneldavat, ilmselt lihtsalt ei teata. Ukrainas, Lvovi lähedal, kenas väikeses Karpaatide orus asub linnake, mille nimi on Truskavets. See sanatooriume täis ehitatud org on rikas mineraalvee allikate poolest ja eriti on see neeru- ja maksahaigete pühapaik. Seal tuleb mäe seest välja vesi, mida kohalikud hellitavalt Naftusjaks nimetavad. Maitselt meenutab sooja vette segatud toorest munavalget. Kuid pudelisse villida seda vett ei saa, kuna see kaotab oma ravitoime pool tundi pärast pinnalejõudmist. Tuli käia kolm korda päevas spetsiaalses paviljonis kraanist vett klaasi laskmas ja joomas.

Igatahes tuli Eestisse üleriikliku jagamise korras tol ajal viie nädala tuusikuid sealsesse lastesanatooriumisse üks või kaks tükki aastas. Ja minu armas tohter võitles neist nelja aasta jooksul kolm mulle välja. Tulemused olid hämmastavad ja sedasorti imesid pidavat seal päris palju juhtuma.

Viimati käisin seal küll ligi kolmkümmend aastat tagasi. Ma ei tea, mis on praeguseks saanud sellest kohast ja sellest veest. Aga otsi igaks juhuks teavet ja mõtle. Praegu muidugi on sõitmine võimatu, aga kui kord juba liikuma võid hakata, siis taastusravis kuluks see ilmselt väga asjaks - kui muutunud ajad pole seda allikat maa pealt minema pühkinud.

Joosep-Georg ütles ...

Sitt ruudus, ega siin ei olegi muud midagi tarka öelda.

Neid varuosi võetakse Eestis ainult surnutelt?

RABBITMONSTERATTACK!!! ütles ...

Tuleb mul ikka usinamalt autoga tln-trt vahet sõitma hakata...et laibad taga...

varuosi ei saa pakkuda, hiljuti selgus, et mu omad vastavad jupid ka mitte just k6ige edukamalt ei tööta...

pea vastu ja peksa oma arsti, et rohkem sebiks.

Mõtlen ja hoian olemasolevaid pöidlaid. Vähemalt ülepäeviti;)

Laps Eestis ütles ...

Ma palvetan Su eest. Et see, mis Sind aitab, jõuaks Sinuni viisil, mis on kõigile parim. Looja tahtmine sündigu!

Ray D. Noper ütles ...

Tänan kõiki, v.a. konkreetselt eelmist kommentaatorit.
"Laps Eestis" - palvetada võid, kui see sul endal olemist paremaks teeb, muud tolku sellest ei ole. Sinu Loojat (palun hääldada pika, mitte ülipika o-ga, kino pärast) kas a) pole olemas, või b) on ta nii m..n (arvestades milline autoriteedifriik ta oma järgijate arust on), et temaga seostamine häbistaks.

miira ütles ...

Nojah, mina panin oma diagnoosi kohe blogisse... Kuigi, tõsi ta on, vägagi egoistlikel kaalutlustel - ma ei viitsi pidevalt selgitada, et ei ma pole ebaviisakas aga teate, seis on selline...

Ja kuigi see kõlab karmilt, siis: kevad tuleb... arvestades kohalikku liiklusstatistikat, peaks asi üsna lootusrikas olema...

Absolutely Fabulous ütles ...

tegelt on imelik, et sa ennem tänad inimest, kes on valmis Tln-Trt maanteel inimesi harvendama, kui inimest, kes su eest siiralt palvetab

Ray D. Noper ütles ...

AbFab, erinevalt palvetamisest on harvendamisel mingigi tolk (s.o. teiste vaatenurgast, palvetaja vaatenurgast on palvel kindlasti rahustav ja sugestiivne toime, aga see on ka kõik).