Lehed

20070117

Isehakanud revolutsionääridest

Kuu aega tagasi sai tehtud ajutine nn. sõimublogi, kuna bloggeri käitumine ajas närvi mustaks. Tõstan siis tagasi selle postituse.
NB ! antud postitus on tehtud ca 21.12.2006 ja ei mingit viginat et kontekst aegunud on !

Ma ikka ja aegajalt lõbustan ennast lugedes blogosfääri revolutsionääride uusi saavutusi maailmaparandamise vallas. Tore on kohe vaadata, kuidas inimesed suudavad vaimustuda/raevustuda mõne tühise või napaka teema üle.

Viimase aja lõbusaim selleteemaline lugemisvara aga koosneb reast

M&P lahkavad teemat -> Lisette Kampus vigiseb -> Potsataja ilgub -> Lisette Kampus vigiseb ja kiunub

Disclaimer:
Ma ei ole mingi homofoob, ausõna. Tuleb tunnistada, ma kasutan võrdlemisi vabameelselt sõna 'pede', aga üldjuhul mitte tähistamaks homoseksuaali vaid wannabe fanaatikut (a'la autopede, veinipede jne. - kuskohast selline väljend üldse eesti keelde tuli ?). Mina isiklikult olen samasooliste abielu ja lapsendamisõiguse idee poolt, kuid praktiliselt ma hetkel selle poolt häält ei annaks. Homod, keda ma tunnen, on tavalised täiesti normaalsed inimesed.

Aga see ei tähenda, et ma teeksin homo-, bi-, a-, hetero-, para-, proto-, pseudo- või mõnedele muudele -seksuaalidele - või pigem nende eesthõikajatele - mööndusi loogika või retoorika osas.

Lammutagem siis, seltsimehed.

laps ei kannata mitte seepärast, et tema perekond on selline, nagu on, vaid seepärast, et ühiskond sunnib teda kannatama

Seda enam on halb mõte forsseerida mitte valmis ühiskonda peremudelit isa-isa-laps(ed). Ühiskond vaatab halva pilguga ja ütleb halvasti ja see jätab lapsele halva mälestuse ja seetõttu peaks andma samasoolistele lapsendamisõiguse ? Viga loogikas - ühiskond ei muutu sellest, tulemuseks on paari sajandi kuni milleeniumijagu traumadega inimesi (kui forsseerimine on järjekindel, ebatõenäoline demokraatia olemuse tõttu) või siis antud kursilt kiire taandumine (ja võibolla ka aktiivne tagakiusamine, tõenäolisem valik), kusjuures antud variandid ei välista teineteist.

Kas samasoolises peres kasvav laps kannatab seepärast, et tema peres on kaks ema/kaks isa, või kannatab ta seepärast, et talle püütakse igal sammul selgeks teha, et tema perekond on “värdperekond”?


Jah. (on omamoodi naljakas vastata kas-küsimusele sõnaga 'jah'...)

Laps kannatab seepärast, et talle püütakse igal sammul selgeks teha, et tema perekond on "värdperekond" mida omakorda tehakse seetõttu, et tema peres on kaks ema/isa ja ühiskond ei ole selleks valmis.

"Liisi, aga ei olegi olemas niisugust asja nagu õiglus."
Õigesti öeldud ja valesti öeldud. On küll õiglus, aga õiglus on subjektiivne, seega võrreldamatu.

see tegi kurvaks ja kurjaks ühteaegu. keegi on võtnud endale vabaduse nimetada osasid inimesi värdjateks! liiatigi ise neid tundmata, lihtsalt niisama… sest tema pisikesse maailmamudelisse need inimesed ei mahu.

Kui nüüd päris sõnaharutajaks minna, siis on praeguse seisuga peremudelis ema/ema/laps ja isa/isa/laps värdjad. Mida selle sõnaga mõeldi ? Go figure.

Ja osadel promiskuiteetsema kultuuriga rahvastel olla vanemlik mudel hoopis ema ja ema vend (kui emal on vend), sest ema vend saab kindel olla, et lapsel on temaga ühised geenid, aga oletatav isa võib üksnes oletada.


Olen ka sellist legendi kuulnud kuid senini pole keegi suutnud ühtegi sellist rahvast nimetada. Aitad ?

usa mustad võtlesid omale inimväärse koha ühiskonnas umbes 30 aastaga

Afroameeriklased ei ole sellega senini täielikult hakkama saanud lihtsalt seetõttu, et inimväärse koha saavutamiseks tuleb inimväärselt käituda, nn. black trash on kahjuks täpselt sama vähe inimväärne kui white trash.
Vt. Niggas vs. Black People

Idealistide revolutsioonide tulemusena tekkinud ühiskondi on maailmas nähtud küll-ja-küll, kui suur osa neist senini oma valitud kursil (ilma vägivallata) püsib ?

Kommentaare ei ole: